Hädaoht End House'is

220, [1] lk. ; 17 cm; inglise keelest tõlkinud Riina Jürgens ; [toimetanud Ede Kõrgvee ; kujundanud Mari Kaljuste]

Istuda pimedas ja oodata - selles on midagi, mis täidab inimese talumatu hirmuga. Tean, et mu närvid olid viimse piirini pingul ja olen kindel, et teistel niisamuti. Ja ometi oli minul vähemalt mingigi ettekujutus sellest, mis pidi juhtuma. Ma teadsin ühte olulist fakti, mida keegi teine ei teadnud. Aga kõigest sellest hoolimata vajus mu süda saapasäärde, kui nägin söögitoa ust aeglaselt avanemas. See toimus peaaegu hääletult (ust oli nähtavasti õlitatud) ning mõjus kirjeldamatult õudselt. Uks vajus aeglaselt lahti ning minuti või paari vältel ei juhtunud midagi rohkemat. Ukse avanedes näis tuppa tungivat mingi külm hõngus. Küllap oli tegemist tavalise tuuletõmbusega, sest aken oli ju lahti, ent sellegipoolest tundsin ma toda jäist jahedust, mida mainitakse kõigis kummituslugudes.
Ja siis me nägime teda!