Meil pole jäädavat linna

197, [1] lk. ; 18 cm.

Tegemist on Ain Kalmuse neljanda mälestuste raamatuga. Seeria algas «Kadunud saarega» (1972), millele järgnesid «Ajastute vahetusel» (1974) ja «Päästa meid ära kurjast» (1979). Kuna viimane käsitles dramaatilisemat ajajärku kirjaniku elus aastatel 1940-44, siis käesolevat köidet alustab autor sellega, kui USA immigratsiooniametnik lööb ta Rootsi pagulaspassile oma lilla templi: admitted permanent, jäädavalt aktsepteeritud. Kuidas ja milliste sisemiste reaktsioonidega toimub see uude maailma sisseelamine, milliseid olusid ja inimesi uustulnuk kohtab, sellest jutustabki kogu köide. Raamat lõpeb ta pika tööpäeva õhtule lähenemisel, kuigi viimaseks tunnetuseks jääb: «Teekond pole veel lõppenud.» Ain Kalmus jutustab huvitavalt ning kaasakiskuvalt.