Kolm isamaa kõnet Tartus "Wanemuise" seltsis pidanud C. R. Jakobson
Pehmes köites, rahuldavas korras
Eesti kirjamehed | Enne 1946 aastat | Kirjandusteadus, lingvistika, eesti keel
80 lk. ; 20 cm. ; 2. tr. ; toimetanud M. Veske ; C. R. Jakobsoni kirjad ; nr. 1 ; Eesti Kirjameeste Seltsi Toimetused ; nr. 56
Kolm isamaakõnet on Carl Robert Jakobsoni kolm propagandakõnet, mis toimusid 1868. ja 1870. aastal "Vanemuise" seltsis. Need kõned ilmusid ka 1870. aastal raamatuna.
Esimeses kõnes "Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg. Vana aearaamatutest ülespandud" (peetud 6/18. oktoobril 1868) idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega, kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi ning kujutas oma kaasaega kui algavat koiduaega Vene tsaarikotka rahuliste tiibade varjus.
Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul" (24. juunil/6. juulil 1870), mille Jakobson pidas "Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. "Andkem sellepärast vaimus ka sel tunnil tõine tõisele, selle südamest voolava toutusega, et meie ühel meelel ja hukkamatas kindmauses oma kalli Keisri herra kaitsmise al sellel pealehakkatud teel edasi tahame astuda ja tast mitte jätta, olgu ta meile ka nii raske kui ta on, tõusku meie vaenlaste leerid ehk ka veel sadakord suuremaks, kui naad jo on!
Kolmandas kõnes "Nõia usk ja nõia-protsessid. Aearaamatutest ja kohtu prottukollidest ülespandud" (26. augustil/7. septembril 1870) kirjeldas ta nõiaprotsesse ja nõiausku, kasutades tavapärast "pimeda keskaja" retoorikat.