Varjatud varandus
Kõvas köites, ümbrispaberiga, heas korras
Ajalugu | Filosoofia | Usuteadus,religioon,mütoloogia
Sari "Eesti mõttelugu"
Eesti mõttelugu, 1024-1604 ; 29
558, [1] lk. ; 21 cm.; koostaja Hando Runnel. Raamat sisaldab ka: Eduard Tennmann filosoofina / Otmar Pello.
Bibliograafia lk. 545-552. - Sisaldab registrit.
Eduard Tennmanni võib lugeda üheks silmapaistvamaks eesti teoloogiks, kes sündis 1878. a. Ühtlasi oli ta kirikuõpetaja ja Tartu ülikooli usuteaduse professor. Raamatusse «Varjatud varandus» on koondatud E. Tennmanni sulest ilmunud kirjatükke, mis 1919. aastast alates on ilmunud peamiselt ajakirjanduses.
Eduard Tennmann: «Palju halvem kui nähtava varanduse raiskamine on hingeline röövmajandus, hingeliste võimete rakendamine alaväärtuslike ülesannete teenistusse, nii-ütelda «kaduva asja orjamisse» (Rooma 8,21), millest lunastamist apostel Paulus ootab koguni tervele õhkavale loodusele, mitte ainult inimestele, kes on lapsepõlve ja mitte orjapõlve vaimu esindajad. Siin ei ole tegemist mitte mingi usulise allegooriaga ega tähendamissõnaga, vaid ümbermõtlemisega majapidamise suhtes terves ulatuses. Välisvaranduste asemele astub põhimõtteliselt omaniku enese väärtus. Välisvaranduste kogumine ja kuhjamine nende eneste pärast on hinge ja ta õiguse alahindamine ja normaalsele ülesandele risti vastu tegutsemine. Tõeline varandus jääb tegelikus elus peaaegu kasutamata. See on ju peidetud nagu varandus põllus, mille keegi juhuslikult leidis (Matt. 33,44). Et seda varjatud varandust «seaduslikult» omandada, peab selle leidja kogu välisvaranduse likvideerima. Kaupmees, kes leiab kauni pärli, paneb kogu oma varanduse kaalule, et seda omandada. Tõeline varandus, «südame varandus» on olemas, aga nägematu. Kogu rahvamass on täis seda varandust. See on nagu põld, mis on küps lõikuseks, aga ei ole vilja kogujaid, seepärast jääb see rikas varandus tarvitamata, ja mass on rammetu nagu kari ilma karjaseta, nõnda et kurb on ta peale vaadata (Matt. 9,36-38).
See hiiglasuur vaimne kapital peab hallitama, seepärast, et mõni väike kildkond ei või loobuda oma lapsikust, mõttetust valitsemisihast, usurpeerides selleks Jumala nime ja usulisi eeskirju. Kui kõrgelt Jeesus hindab seda seisma jäänud ja koguni vastupidises suunas rakendatud hingelist kapitali, näeme kadunud pojast (Luuka 15). Üks kadunud hing on kallim kui 99 õiget, korralikku, korrektset seltskonnainimest. Hingelise kapitali liikumapanemine nõuab väga suurt pingutust. Kõik, mis inimesel olemas harilikus mõttes, see, mida igapäevases elus nii väga hinnatakse, tuleb kaalule panna, et päästa seisvat varandust: «Kes ei jäta maha kõike, mis tal on, see ei või minu jünger olla» (Luuka 14,33).»