Eesti seente koondnimestik peremeestaimede nimestiku ja bibliograafiaga. 1. Täiendusköide (1975-1990)

Scripta mycologica ; 12

183 lk. ; koostanud Leili Järva ; toimetanud Erast Parmasto

Eesti seenestiku kohta avaldati esimesed napid andmed 1777. a. Põhjalikumalt alustati selle uurimist 1850ndail (H.A. Dietrich), mil valmis ka esimene kokkuvõte. Järgmised uurimised olid katkendliku iseloomuga ning seente bioota kohta avaldasid lühiartikleid peamiselt botaanikud, põllumajandus- ja metsandusteadlased. 1930-ndail tegi suure töö Tartu Ülikooli dotsent ja professor Elmar Lep(p)ik, luues seente herbaariumi ja avaldades sadu trükiseid – eelkõige taimeparasiitide kohta. Pärast tema lahkumist 1944. a. taastus mükoloogiline uurimistöö Eesti Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudis aastal 1950.
Aastal 1979 asutati mükoloogia sektor (hilisem laboratoorium, alates 1992 osakond).
1987 asutati Tartu Ülikooli ja Zooloogia ja Botaanika Instituudi mükoloogia ühisprofessuur (hilisem TÜ botaanika ja ökoloogia instituudi õppetool).

Aastail 1777-1992 on avaldatud üle 2000 uurimuse, milles käsitletakse Eesti seenestikku, neist ligi 1600 pärast 1953. aastat.
Aastate 1777-1990 kohta koostati ja avaldati Eesti seente koondnimestik koos täieliku mükoloogilise bibliograafiaga (Järva jt., 1980, 1998), kus märgiti umbes 4000 liigi esinemist. Vastava andmebaasi koostamine lõppes aastal 1992.

Eesti seenestiku uurimise katkendlikkuse, eriti aga seente kasvu ja arengu eripära tõttu (viljakehade ilmumine mitte igal aastal, isegi pika ajavahemiku järel) on väga vähe andmeid liigilise mitmekesisuse muutumise kohta ajas.
Eestist on seni leitud ligikaudu 4200 seeneliiki, nende seas umbes 50 teadusele uut. See näitab ühest küljest suhteliselt head läbiuuritust osa seenerühmade osas (eriti eoslavaseened, ka roosteseened, jahukasteseened, tiksikulaadsed, liudikulaadsed) , teisest küljest Eesti suhtelist liigirikkust.