Kaie ajaviide
В мягком переплёте, в хорошем состоянии
23, [1] lk. koos kaanega : ill., portr. ; kujundus Ilo Jaik-Riedberg ; illustratsioonid Clauss Riedbergi fotod Wilhelmine Jaigi tehtud vaibast
Juhan Jaik (13. jaanuar 1899 Sänna mõis – 10. detsember 1948 Stockholm) oli eesti kirjanik ja ajakirjanik. Lõpetas 1913. aastal Tsooru ministeeriumikooli. Aastal 1915 saadeti poliitilistel põhjustel Võrumaalt välja ning 1915–1917 elas Volga-äärsetes linnades. Töötas ajakirjanikuna Päevalehe, Postimehe ja Kaitse Kodu! toimetuses ning 1936–1940 haridusministeeriumis vabaharidustöönõunikuna. 1944 läks Saksamaa kaudu Rootsi. Ta oli muu hulgas Autorikaitseühingu esimees. Kirjutanud luuletusi, novelle, jutte ja noorsooraamatuid. Tema loomingu paremik on rahvapärimuslikud ja koduainelised "Võrumaa jutud" (1924–1933.
Osa kirjaniku loomingust on väga otseselt seotud ka kirjaniku elusündmustega. Näiteks novelli "Pikk tee" tegelane Peedukene meenutab kirjaniku juba väikesena surnud poega Peepu, novellides alati positiivse tähendusega päike aga suurt seinavaipa, mis oli Jaikide pere õnne ja armastuse sümboliks. Wilhelmine Jaik kudus selle vaiba pärast poja surma, võttes aluseks mehe novelli "Kaie ajaviide". Hiljem sündinud kolm last panid päikese vanemate jaoks taevas jälle erksamalt särama. Soojuse, valguse ja lootuse sümbol päike, mis nii hästi iseloomustab kirjaniku kirjutamisstiili, on aga lisaks ka koht, kuhu uskumuste kohaselt hinged kaovad. Valguse võitu pimeduse üle manifesteerivad paljud Jaigi novellid.