Punapää
Pehmes köites, rahuldavas korras.
Maailmakirjandus : Eesti Kirjanduse Seltsi ilukirjanduslik seeria ; nr. 1
207, [1] lk. : ill, ill. kaas, fot. ; 19 cm. ; [tõlkinud Johannes Semper ; kujundanud Jaan Vahtra]
Esmakordselt tutvub siin eesti lugeja ühe omapärasema prantsuse kirjanikuga ja ta populaarseima teosega «Poil de carotte» (Punapää, 1894). See on koomilis-traagiline lugu poisist, keda kodus põlatakse, igal sammul haavatakse, sootu viltu kasvatatakse ja kõlblalt laostatakse. Kuid Punapää pole tavaline passiivne kannataja, kes märtrina meis ainult kaastundmust ärataks. Ei, ta õpib ka ülekohtule reageerima, kuid omal viisil. Ta hakkab ise teisi vastu tüssama, ja kui vähegi juhust, teeskleb ka ise. Nii kuidas tema vastu ollakse ülekohtune ja kalk, nõnda suhtub tema ise loomadesse. Väga ilmekate väljalõigete kaudu elust võime oma silmaga jälgida, kuidas vahest isegi hää ja südamlik poiss kavalaks, õelaks ja julmaks koolutatakse. Teos on kui elav näide perekonnaelust, mis areneb virilalt ja viltu seetõttu, et ei anta endale aru ega teata, mis on õige vahekord laste ja vanemate vahel.
J. Sepmer