Kreutzeri sonaat

50-sendine romaan ; nr. 3

97, [1] lk. : ill. kaas ; 23 cm

«Alles nüüd ma meenutasin nende nägusid sellest õhtust, kui nad pärast Kreutzeri sonaati mängisid mingisugust kirglikku palakest, ei mäleta, kelle oma, mingisugust ilguseni tundelist palakest. «Kuidas ma võisin ära sõita?» ütlesin ma endale, meenutades nende nägusid. Kas polnud selge, et nende vahel toimus kõik sel õhtul? Ja kas polnud näha, et nende vahel juba tol õhtul mitte ainult, et puudus igasugue takistus, vaid et mõlemad, peamiselt aga naine, tundsid teatavat häbi pärast seda, mis nendega oli juhtunud?»