Üks, ei ühtki, tuhat tükki : [romaan]

141 lk. ; 20 cm. Itaalia keelest tõlkinud ja eessõna: Aleksander Kurtna.

Veel praegugi kostab mul kõrvus vihmaveetoru vulksumine alles läitmata laterna kõrval, Marco di Dio majalobudiku ees kitsas põiktänavas, mis on pime juba enne päikese loojangut. Ja ma näen piki majade seinu vihma varjus seisvaid inimesi, kes on väljatõstmist vaatama tulnud, või uudishimulikke möödujaid vihmavarjudega, kes on jäänud seisma, nähes ukse ette hunnikusse tõstetud ja vihma kätte jäetud armetut majakraami. Kuulen sinjoora Diamante kisa, kes aeg-ajalt sassis juustega aknale ilmub ja oma veidraid needusi karjub, mis viledega ja teiste näotute häälitsustega paljajalgsete tänavapoiste poolt vastu võetakse, kes vihmast välja tegemata armetu kolihunniku ümber keksivad, pritsides poriloikudest kõige uudishimulikumaid, kes siis sõimates taanduvad. Siis veel kommentaarid:
"Isast veel jõledam!"
"Selle ilmaga! Ei võinud hommikuni oodata!"
"Oma viha vaese hullu peale välja valada!"
"Liigkasuvõtja! Liigkasuvõtja!"