Valge Hundi saatus

125 lk. : ill. ; 21 cm; [tõlge: Eva Luts ; toimetanud Leiger Luts ; kujundus: Mart Kont]

Imrryri sõjamehed sõitsid draakonite seljas. Nad olid relvastatud pikkade odasarnaste asteldega ja nad puhusid kummalise kujuga sarvesid, mis saatsid veidraid noote üle mäsleva mere ja rahuliku sinise taeva. Kuldsele laevastikule lähenedes, röövlitest poole miili kaugusel, lendas juhtdraakon alla ja ringles tohutu kuldse lipugaleeri poole, tehes tiibadega pekseldes kõuekärgatuse sarnast mühinat.
Hallikasroheliste soomustega koletis hõljus kuldse laeva kohal, mis kõikus valgevahulisel rahutul merel. Pilvitu taeva taustal oli draakon hästi näha ja Elricul oli võimalik kõike märgata. Draakoniisand viipas admiral Magum Colimile pika saleda odaga, millel rippus kummaline mustade ja kollaste siksakiliste joontega vimpel, mis oli nähtav isegi sellest kaugusest. Elric tundis selle ära.
Dyvim Tvar, Elricu noorpõlvesõber, Draakonikoobaste Ülem, juhtis kättemaksurünnakut Ilusa Imrryri eest.