Cezara. Vaene Dionis

78, [1] lk. ; 20 cm. ; rumeenia keelest tõlkinud ja järelsõna: Riina Jesmin ; aastakäigu kujundus: Jüri Kaarma

Tänapäeva inimesele võib Eminescu üliromantiline meelelaad üsna võõras tunduda. Eminescut on isegi viimaseks romantikuks nimetatud. Selleks ajaks, kui Eminescu loomeikka jõudis, oli romantism üldiselt oma aja ära elanud ja ka Eminescu enda loomingus võib juba märgata sümbolismi sugemeid.
Mihai Eminescu (1850-1889) on tuntud eelkõige romantilise luuletajana, vähem teatakse tema proosaloomingut, ometi on tema parimad saavutused selleski vallas võrreldavad luuleloome tippudega. Jäädes truuks romantismile kui loomingumeetodile, on Eminescu nii oma luule kui ka proosa paremikus loonud püsiväärtusi rumeenia rahvaloomingut maailma kirjandus- ning kultuuripärandiga ja filosoofiliste arutlustega õnnestunult kokku sobitades.
Nii "Cezara" (1876) kui ka "Vaene Dionis" (1872) ilmusid mõlemad autori eluajal ja viimast peetakse Eminescu proosaloomingu vaieldamatuks tipuks.
"Vaest Dionisi" on peetud Eminescu omamoodi autoportreeks, tõepoolest on loo nimitegelane romantik ja ülitundlik noormees, kes püüab kehvadest oludest fantaseerimisega üle olla. Teost loetakse üheks esimeseks rumeenia fantastika näiteks.
"Cezara" tegevus ei toimu erinevalt "Vaesest Dionisist" Rumeenias, vaid Itaalias. "Cezarat" on nimetatud Eminescu kõige schopenhauerlikumaks proosateoseks, milles tahe saab võitu mõistusest. Novellile on ette heidetud liigset melodramaatilisust ja ebaühtlust, ometi illustreerib see lugu üsna hästi vähemasti üht tahku Eminescu loojanatuurist – tema usku ja meeldumust armastusse.
Riina Jesmin