Tõmmu ja vallatu : [romaan]

282 lk. ; 17 cm; [tõlkinud Kaire Puumets]

Ernest Guelvada astus tuppa. Ta seisatas uksel ja vaatas naeratades kordamööda Quayle'i ja Frewinit. Tema erakordne isik on väärt pikemat kirjeldust.
Ta oli keskmist kasvu, pisut ülekaaluline, meeldiva ja lahke loomuga. Kuid samas oli temas midagi rahutukstegevat. Ruumi sisenedes tõi ta endaga kaasa seletamatu ebamugavustunde. Ruumi sisenedes tõi ta endaga kaasa seletamatu ebamugavustunde. Ernie Guelvada kohalolu oli alati tunda. Samas polnud temas midagi vaenulikku. Vastupidi, tema suhtumine ellu ja inimestesse oli alati meeldiv. Ainult inimesed, kes olid töötanud koos Ernie'ga sõja ajal, teadsid, mis uss tema hinge närib.

Nad kutsusid teda Vabaks Belglaseks. Ta oli ilmale tulnud ühes Ellezellesi pagariäris ja kavatsenud saada vaimulikuks, kuid tema lapsepõlves puhkenud esimene maailmasõda tegi sellele unistusele lõpu. Samuti lõpetas see sõda tema isa karjääri, sest sakslased lasid ta maha, kui tema oli saksa sapööride kapralil kõri läbi lõiganud. Ernie ema oli selleks ajaks juba surnud. Tema tappis sapööride kapral, torgates talle pöidla silma ja püüdes teda samal ajal vägistada.

Londonis kaob salapäraselt kaks ülitähtsat dokumenti. Kes on süüdi? Kas Kospovic, rahvusvaheliselt tuntud spioon, petis ja varas? Kiernan, endine Briti luuraja? Kiernani imekaunis sõbratar Aurora? Või hoopis Vincente, rumbabändi libeda moega juht?