Nad matsid Caesari

175, [1] lk. ; 20 cm ; inglise keelest] tõlkinud Ronald Lämm ; [kujundanud Endel Palmiste]

"See päikeseline septembripäev oli täis ootamatusi. Esimene neist juhtus siis, kui ma - välkkiirelt taibates, et auto ei olnudki kummuli ja kõik klaasid on terved - süüte välja keerasin ja ümber pöördusin.
Loomulikult ei lootnud ma teda põrandalt leida, sest ta kinnitas alati turvavöö, kuid olin veendunud, et pean välja kannatama tema ääreni metsikut raevu täis pilgu. Ent ma nägin, et ta istus täiesti rahulikult oma kohal ja tema ümmargune nägu väljendas vaid piiritut kergendustunnet. Ma ütleksin isegi, et leplikkust. Kangestusin üllatusest.
"Jumalale tänu," sosistas ta.
"Tänu Jumalale," ütlesin mina.
Wolfe avas rihmad ja ähvardas mind sõrmega.
"See juhtus siiski. Sa ju tead minu umbusaldust autode vastu. Ma olen sügavalt veendunud, et nad ainult teevad näo, nagu alluksid juhtimisele, kuid varem või hiljem hakkavad nad end oma tujudele vastavalt üleval pidama. Nii see läkski. Kuid me jäime terveks. Tänu Jumalale ei osutunud seekordne kapriis surmavaks." ..."