Ei lähe kõrvalteed
317, [1] lk. ; 19 cm; tõlkinud A. Antik ; [kaas: Joann Saarniit]
Mekkal Puuraidur komberdas pimedas nii kärmesti käratult kui sai üle idapõldude kõrrestiku.
Kraavi ületamisel tuli tal raskelt kepile toetuda, ja asetanud jala tee peale, pragises jää veelompidel nii kuuldavalt, et ta oli peaaegu kraavi kukkumas ehmatusest.
Ettevaatlikult astus ta tee veerde rohule ja pööras pead, kuulatades tagasi talu suunas, ent polnud kuulda muud häält kui kangeks külmunud rohu naksumist ta jalge ümber ja hoovust, nagu nagu see oli vaiksel hilissügisesel ööl. Kui ta võis usaldada oma meeli, võis ta parajasti silmata talu katuseharju taevataustal, aga oli nii pime, et küllap see oli vaid kujutlus.
Vaikus ta ümber ja seik, et ta kellegi nägemata oli õnnelikult maanteele jõudnud, pani ta pärast pingutust rahunema, ja nukralt vahtis ta tagasi sinna, kus pimedus varjus maju.