Allilma isand : kuradi ilmumiskujud eesti rahvausus
В твердом переплёте, в хорошем состоянии
Фольклор | Фольклор, этнология | Религия
Kлючевое слово: мифология
235 lk. : ill., kaart. ; 24 cm
Harku pool üks sulane tulnud õhtul kõrtsist. Teine mees tulnud sama teed mööda, hakand seltsis sammuma. Käind juba tüki aega, kuid kodu pole tulnudki veel. Sulane saand rahutuks ja öelnud: «Jumal hoidku, kaugel see kodu siis veel on?» Selle peale võõras mees kadund. Sulane näind veel, et võõral on pikk saba reite vahel ja kollane kasukas seljas. Sulane saand terve päeva minna, enne kui koju jõudnud, nii kaugele kurat juba viind ta. (Lugu Hagerist)
Kõrtsis rahvas tantsind. Üks naene näind pealt, kuda vanapagan ikka löönd piitsaga tantsijatele möda sabasi, ise ikka lauld: «Uhtsah-tsah, uht-sah-tsah!» Naene hakand naerma. Vanapagan küsind: «Mis sa naerad?» Naene vastand: «Ma naeran seda, kuda sa plaksutad piitsaga tantsijatele möda sabasi.» Kui vanapagan tõmmand plaksti naese silma peast väl'la. (Lugu Jõelähtmelt)
Kristlikus rahvakultuuris ei ole kurat mitte ainult muinasjututegelane, vaid elav usukujutelm ja isegi kogetav reaalsus.
Kuigi paljud ühisjooned seovad meid idapoolsete soomeugrilastega ja kogu Põhja-Euraasia kultuuriareaaliga, moodustab eesti rahvausk samas osa kristliku Euroopa rahvasusust.